Üks kord Kawandimaal...

 Sissejuhatus, millest võiks mingil hetkel täismahuline Kavandi Legend välja kasvada:

Seiu oli just traktoriga poe ette keermas, kui märkas oma kohkumuseks Matsi Martat poest väljumas. Ei olnud Martast kibedamat jutumoori. Kuulujuttude levitamises oli ta ümberkaudu kindlalt esikohal. Öördamises, tagarääkimises ja tühjajahvatamises, aga võis ta võistelda omakandi raskekaallaste Metsa Nussa ja Nupu Nastjaga.
"Oh tursk," mõtles Seiu, "peab siis nüüd... kibedal heinaajal. Kaks tundi jälle kuradile..."
Seiu teadis küll, et Martal on vaja mõned lapid niita, aga oli tal endalgi niimisega tuli taga.
Marta kohta teati lugusid nii ümmarguseks- kui pehmeksrääkimisest, kärbeste pähe- ja puru silma ajamisest rääkimata. Salamisi sosistati isegi surnuksrääkimise juhtumitest.
"Oleks siis veel, et tullakse mulle siin mett moka peale määrima, aga ei," otsustas Seiu ja rammis otsustavalt kolmanda rauda, "tühja need 2 pilsnerit, ajake on kallim".
2000 hobujõudu ärkasid ellu metsalise laadse möirgega ja Bellaruss tegi poeristis kummide uludes kannaka, puistates juhmistunud Marta üle kruusapuru ja tolmuga.
Nõia võim oli küll vägev, aga tehnika vastu ei saanud temagi. Hetkega kahanes roheline traktor silmapiiril täpiks. Seekord oli Seiu pääsenud.

(järgneb. võib olla.)